Nananata ako sa ngalan ni Apolo na Manggagamot at ni Asklepios at ni Ihia at ni Panaseya at ng lahat ng diyos at diyosa, sila bilang aking mga saksi, na tutuparin ko ayon sa aking kakayahan at kapasyahan ang panatang ito at ang pangakong ito.

Ma vannun arst Apolloni ja Asklepiose, Hügieia ja Panakeia ja kõikide jumalate ja jumalannade juures, neid tehes tunnistajaks, et ma täidan järgmise vandelise kohustuse, nii palju kui jätkub mul jõudu ja otsustusvõimet.

Igagalang ko ang aking guro sa sining na ito kapantay ng aking mga magulang; gagawin ko siyang kasosyo sa aking hanapbuhay; kapag kailangan niya ng pera ibabahagi ang akin sa kanya; ituturing ang kanyang pamilya bilang mga sarili kong kapatid, at tuturuan sila sa sining na ito, kung gusto nila ng matuto, nang walang bayad o pag-uupa; magpapabatid ng tuntunin, bibigang instruksyon, at lahat ng iba pang instruksiyon sa aking anak, ang mga anak ng aking guro, at sa mga nakakontratang estudyante na nanata na ng panunumpa ng manggagamot, ngunit walang iba.

Ma tahan austada oma õpetajat selles minu kunstis nagu oma lihalikke vanemaid; minu elu peab temale kuuluma ja ta võib kasutada minu vara ja omandust, kui ta seda vajab; ma austan tema järglasi nagu oma vendi ja õpetan neile ravikunsti, kui nad tahavad seda õppida, ilma tasuta ja ilma lepinguta; ma annan eeskirja ja suusõnalise õpetuse ja kogu sinna kuuluva teaduse oma poegadele edasi kui ka minu õpetaja omadele, ja peale selle ainult seesuguseile õpilasile, kes juba kohustatud ja vannutatud arstilise seaduse põhjal, muidu ei kellelegi.

Gagamitin ko ang paggamot upang tulungan ang maysakit ayon sa aking abilidad at pasya, ngunit hindi kailanman na may pananaw sa pinsala at kasamaan.

Ma korraldan haigete eluviisi nende kasuks parema võime ja otsuse järele; aga kõik, mis kahjustab või vigastab haiget, tahan neilt eemal hoida.

Hindi rin ako magpapalason sa kahit sino kapag pinapagawa ito sa akin ni magmumungkahi ng ganoong paraan. Katulad nito hindi ako magbibigay ng supositoryo sa babae para magpalaglag. Ngunit ipapanatili kong malinis at banal ang aking buhay at aking sining.

Ma ei anna kellelegi surmavalt toimivat mürki, isegi kui ta seda minult palub; ka ei anna ma sellele sihitud nõu.
Samuti ei anna ma kunagi naisele vahendit idaneva elu hävitamiseks.
Pühalt ja puhtalt tahan ma oma elu ja meie kunsti säilitada.

Hindi ko gagamitin ang kutsilyo, kahit na, sigurado, sa mga nahihirapan sa bato, ngunit magbibigay-daan ako sa gayong mga bihasang manggagawa roon.

Kellelegi ei tee ma kivilõiget, vaid jätan selle käsialustele, kes seda tegelust tunnevad.

Sa saanmang papasukan kong bahay, papasok ako upang tulungan ang maysakit, at iiwasan ko ang lahat ng sadyang kasamaan at hamak, lalo na mula sa pag-aabuso ng katawan ng lalaki o babae, tali o malaya.

Kui paljudesse majadesse ma ka ei astu, ikka tahan ma sisse astuda haigete tervistuseks ja eemale jääda igast ettenähtavast ja hävitavast kahjustusest, eriti aga lihahimu tegudest naiste ja meeste, vabade ja orjade kehadel.

At sinuman ang makikita o maririnig ko sa landas ng aking katungkulan, pati na rin sa labas ng aking katungkulan sa aking pakikipag-ugnayan sa mga tao, kung ito ay hindi dapat ianunsyo sa ibang lugar, hindi ko kailanman ipapahayag, paghawak sa mga ganito bilang banal na lihim.

Mis ma aga ravi ajal näen või kuulen või ka väljaspool ravi läbikäimises inimesiga, mis ei tohi levida, sellest tahan vaikida ja kõiki neid asju käsitleda kui saladusi.

Kung isasakatuparan ko itong panunumpa ngayon, at hindi sisirain, matamuhin ko sana magpakailanman ang reputasyon sa lahat ng tao para sa aking buhay at para sa aking sining; ngunit kung sirain ko ito at talikuran ang aking sarili, mangyari sana ang kabaligtaran sa akin.

Kui ma seda vannet pean ja ei riku, siis olgu mulle lubatud minu elust ja minu kutsest rõõmu tunda, igaveseks ajaks jäädes kõikide inimeste juures lugupidamisse. Kui ma aga vannet murran ja valevandlikuks saan, siis tabagu mind vastupidine saatus.